Aegade algusest on naised olnud meie kogukondade ja kultuuritraditsiooni kandjad ja püha tarkuse säilitajad, olles ühenduslüliks maa, looduse ja inimkonna kõrgemate väärtuste vahel.

Üleminekurituaalid on olnud olulised inimeseks olemise kunsti mõistmisel.
Eriti sügavat tähendust ja mõju kannab sünd – loomise ja elu alguse rituaal.

Elades ajal, mil iga kolmas naine kogeb rasedusjärgselt depressiooni ning sündide arv on rekordiliselt madal, on rasestumise, raseduse, sünnitamise kogemus ning sellest taastumine võtmetähtsusega naise, pere ja terve ühiskonna seisukohast.

Eesti on sündimas uude ajastusse, kus haridus, kultuur ja vaimne heaolu põimuvad elavaks tervikuks. Selle uue ajastu sümboliks on tempel – mitte kivist ehitis, vaid elav väli, kus inimene ja loodus saavad taas kokku.

Kutsume nägema Eestit kui templite maad – teadvustatud elu, loovuse ja hoolivuse ruumi, mis toetub kolmele alusprintsiibile:

1. Vaimne heaolu ja loodusega kooskõla kui hariduse süda.
   
   Haridus ei ole pelgalt teadmiste edasiandmine, vaid inimese terviklik ärkamine – keha, meele ja südame ühendamine. 
   Õpikeskkonnad, mis toetavad kohalolu, vaikuse kogemust, loovust ja looduses õppimist, kasvatavad põlvkonna, kes mõistab iseennast ja maailma tervikuna.
   
   

2. Looduse hoidmine ja kaitse kui ühiskondliku vastutuse alus.
   
   Looduse eest hoolitsemine ei ole üksnes keskkonnapoliitika küsimus, vaid kultuuri alusväärtus.Koolid, kogukonnad ja omavalitsused saavad siin olla elavad templid – kohad, kus loodust ei õpita ainult tundides, vaid kogetakse ja hoitakse iga päev.
   
   

3. Emaduse austamine kui kultuuriline ja sotsiaalne alus.
   
   Teadvustame, et ühiskonna vaimne tervis ja jätkusuutlikkus saavad alguse sellest, kuidas me toetame elu allikat – naist, ema ja last.
   Hariduses tuleb taastada teadmised kehast, sünnitusest ja elu loovast ringist, et meie tüdrukud ja poisid, tulevased naised ja mehed kasvaksid austuses elu ja iseenda vastu.

Templite mõiste hariduslik ja kultuuriline tähendus:

• Tempel kui õpikeskkond, mis toetab kohalolu, vaikust, loovust ja ühendust loodusega.

• Tempel kui kogukondlik ruum, kus õpetamine ja õppimine toimuvad läbi kunsti, käsitöö, kehalise tarkuse ja koosloome.

• Tempel kui kultuuriline praktika, mis toob tagasi püha mõõtme inimeksistentsi ja eluringi teadvustamisse.
  
  

• Tempel kui rahuruum inimese sees