Aegade algusest on naised olnud meie kogukondade ja kultuuritraditsiooni kandjad ning püha tarkuse säilitajad, olles ühenduslüliks maa, looduse ja inimkonna kõrgemate väärtuste vahel.

Üleminekurituaalid on olnud olulised inimeseks olemise kunsti mõistmisel.
Eriti sügavat tähendust ja mõju kannab sünd – loomise ja elu alguse rituaal.

Elades ajal, mil iga kolmas naine kogeb rasedusjärgselt depressiooni ning sündide arv on rekordiliselt madal, on rasestumise, raseduse, sünnitamise kogemus ning sellest taastumine võtmetähtsusega naise, pere ja terve ühiskonna seisukohast.

Eesti on sündimas uude ajastusse, kus haridus, kultuur ja vaimne heaolu põimuvad elavaks tervikuks. Selle uue ajastu sümboliks on tempel.

💧 Tempel kui rahuruum inimese sees

🌎 Tempel kui õpikeskkond, mis toetab kohalolu, vaikust, loovust ja ühendust iseenda ja loodusega.

🌬️ Tempel kui kogukondlik ruum, kus õpetamine ja õppimine toimuvad läbi kunsti, käsitöö, kehalise tarkuse ja koosloome.

🔥Tempel kui kultuuriline praktika, mis toob tagasi püha mõõtme inimeksistentsi ja eluringi teadvustamisse.

Kutsume nägema Eestit kui templite maad – teadvustatud elu, loovuse ja hoolivuse ruumi, mis toetub kolmele alusprintsiibile:

1. Emaduse austamine kui kultuuriline ja sotsiaalne alus.
Teadvustame, et ühiskonna vaimne tervis ja jätkusuutlikkus saavad alguse sellest, kuidas me toetame elu allikat – naist, ema ja last.
Hariduses tuleb taastada teadmised kehast, sünnitusest, elu loovast ja rituaalsest ringist, et meie tüdrukud ja poisid, tulevased naised ja mehed kasvaksid austuses elu ja iseenda vastu.

2. Vaimne heaolu ja loodusega kooskõla kui hariduse süda.
Haridus ei ole pelgalt teadmiste edasiandmine, vaid inimese terviklik ärkamine – keha ja hinge ühendamine südame vaimus.
Õpikeskkonnad, mis toetavad kohalolu, vaikuse kogemust, loovust ja looduses õppimist, kasvatavad põlvkonna, kes mõistab iseennast ja maailma tervikuna.

3.Looduse hoidmine ja kaitse kui ühiskondliku heaolu kandev pinnas.
Looduse eest hoolitsemine ei ole üksnes keskkonnapoliitika küsimus, vaid kultuuri alusväärtus. Koolid, kogukonnad, omavalitsused - inimesed kui ruumid* saavad olla elavad templid – kohad, kus loodust kogetakse ja hoitakse iga päev.

Eesti kui templite maa on nägemus rahust, tervikust ja austusest elu vastu, mis kandub edasi tervesse maailmasse. See on üleskutse näha ja õppida tundma elu enda ümber iseendana – templina, mille südames põimuvad inimkond ja loodus üheks harmooniliseks elu lauluks.